Tudo bem

Reis Brasiiliasse oli väsitav, aga pärast 30 tundi jõudsin siiski sihtkohta. Sao Paulo lennujaam oli üks korralik hullumaja, aga õnneks oli mul ümberistumiseks palju aega ja sain ilusti Natali lennukile. Natali sõitsin kohaliku TAM Airlinesiga ja kuigi lennuk tegi kohati kahtlast häält sujus kõik täitsa hästi.

Omaette märkimisväärne oli takso tellimine. Selleks ütlesin lennujaamas taksokioskis kuhu linnaossa ma minna tahan ja maksin selle eest ära, vastu sain taksotalongi. Kuna aga lennujaam asub umbes 50 km Natalist, siis tuli taksot umbes tund aega oodata. Lennujaamas nägin varblase suurust ööliblikat mis viitas sellele, et olen ikka kuhugi lõunamaale sattunud.

Taksojuht rääkis paar sõna inglise keelt ja mina oskasin natuke portugali keelt ja nõnda saime kõik olulised jutud räägitud. Me otsisime oma tund aega minu siinset elukohta, mis asub ühe spordiklubi territooriumil. Taksojuht oleks võinud mind niisama maha panna ja minema tõmmata, aga ta hoolitses selle eest, et ma oma koha üles leiaks. Lõpuks õnnestus meil umbes kell 4 hommikul teised vabatahtlikud üles äratada ja sain oma korterisse sisse. Praegu elan ma seal ühe mehhiko ja ühe brasiilia tüdrukuga, aga lõpuks peaks meid siin korteris lausa 12 olema.

Järgmisel hommikul pärast kerget kohalikku hommikusööki (tapiokk lihaga) läksime mehhiko tüdruku Andreaga bussile, et randa minna. Bussidel mingeid graafikuid ei ole ja sageli ei ole ka peatusi. Kui peatust tahad, peab nöörist tõmbama, mis siis bussijuhile peatumiseks märku annab. Lisaks bussijuhile istub bussis reisisaatja, kes pileteid müüb ja inimesi ükshaaval läbi pöördvärava laseb. Kui peatuses on palju inimesi võib buss ühes peatuses oodata päris mitu minutit. Ühekordne bussipilet maksab umbes 70 eurosenti.

Rannas kohtusime teiste vabatahtlikega, ujusime ookeanis, jõime õlut ja ananassi seest caipirinhasid. Rannast ostes jäi kõikide jookide hind alla 5 euri. Jookidest veel nii palju, et siin on jube palju jooke, mis on tehtud guaraanaga. Ongi mingid guaraana maitselised joogid ja kuuldavasti tehakse siinmail isegi kokakoolat guaraanaga. Purkide ja pudelite mõõdud on ka teistsugused. Plekkpurk on 350ml, mitte 330ml nagu euroopas ja õllepudel on üldse vist mingi 655ml. Õlu ise on suhteliselt kusi, aga kui see on külm, siis läheb alla küll.

Kuna Natal asub põhimõtteliselt ekvaatoril on siin öö ja päev ühepikkused. Pimedaks hakkab minema poole kuue ajal ja kell kuus on kottpime. Jahedamaks sellest siiski ei lähe. Siiani on õhutemperatuur stabiilselt 27-29 kraadi juures olnud.

Sama päeva õhtul käisime teiste vabatahtlikega veel kuuldavasti Natali ühes parimas restoranis shrimpe söömas. Toidud olid tõesti maitsvad ja portsud hiiglaslikud.

Tänane päev möödus staadionil. Sain kätte oma vabatahtliku akrediteeringu, kus on kirjas alad, kuhu ma pääsen. Muuhulgas on mul lubatud minna väljakule, aga kas see ka reaalselt nii on, tuleb alles ära proovida. Sain ka kätte oma vabatahtliku vormi, mis tundus igati korralik. Selles on tossud, kaks t-särki, püksid, sokid, seljakott ja nokats. Mingil põhjusel on vabatahtliku vormi hulgas kilejope ka aga seda siin linnas ilmselgelt vaja ei lähe.

Esimene tööpäev vabatahtlikuna ootab mind ees reedel, seniks aga kavatsen siin veel ilma nautida ja niisama brasiillase kombel elu nautida.

Päikseloojang Ponte Negras