Mõned mõtted

Natal (ja kuuldavasti kogu Brasiilia) on väga sportlik. Pärast kella kuut, kui päike on loojunud, täitub linn jooksjatega. Ka kõikvõimalikke spordiklubisid on põhimõtteliselt igal nurgal, ja vähemalt nii palju kui ma aknast olen näinud, on need alati rahvast täis olnud. Trenni teevad siin noored ja vanad, naised ja mehed. Selline kliima nõuab ju aastaringselt rannavormis olemist. Nii ka minagi, otsustasin pärast päikseloojangut jooksma minna, et oma rannavormi parandada. Päeval jooksmine oleks olnud liig mis liig, aga ka pimedas jooksmine oli jube. Juba mõne minuti järel valdas mind meeletu janu ja ma olin higist läbimärg. Ehk vajab mu organism veel kliimaga harjumiseks aega.

Tänane päev möödus rannas (nagu ikka), aga esimest korda mängisin ma siinmail jalgpalli. Asi algas lihtsast palli kõksimisest mõne teise vabatahtlikuga. Enne kui arugi saime, oli meiega ühinenud mitu kohalikku poissi, üks parem kui teine. Üks poiss nägi välja ja isegi mängis nagu Neymar, isegi kukkus sama kergelt. Improviseerisime telliskividest väravad ja mäng läks mingil hetkel päris intensiivseks, meie tiimi poolakas ja mina mängisime mõlemad endil tallad villi. Kuidagimoodi suutis meie vabatahtlikest koosnev meeskond Neymari vastu ikkagi võita.

Neymarist veel niipalju, et igal pool on näha kui palju see mees Brasiilia rahvale tähendab. Tema lõust vaatab linnas kõikvõimalikelt plakatitelt ja reklaamidest vastu, putkades müüakse tema nimega särke, inimesed tänavatel kannavad Neymari nimega särke. Aga mitte ainult. Üleüldse on hämmastav, kui palju Brasiillased oma jalgpallitiime armastavad. Brasiilia koondise kolla-rohelist särki kohtab igal pool, seda kannavad nii suvalised parmud kui korralikud poemüüjad. Ja oma lippu eksponeerivad nad ka igal võimalikul juhul. Autodel on suured ja väiksed brasiilia lipud, brasiilia lipud on tänavatel, reklaamidel, poodides, kõikvõimaliku kauba küljes. Nende patriotism on muljetavaldav ja ei tahaks mõelda, mis peaks juhtuma kui Brasiilia MM tiitlit ei võida. See ei tähenda, et ma MMil Brasiilia poolt oleksin.

Kui üldiselt on brasiillased sõbralikud ja minu vastu siiani alati head olnud, siis tuleks siinkohal natuke tõrva meepotti lisada. Ma ei imesta absoluutselt, et siin miski MMiks valmis ei ole. MM algab juba vähem kui nädala pärast, aga staadionil oli restoran alles ehitamisel, tribüünidelt olid veel paljud istmed puudu ja üleüldse käis staadioni ümber vilgas ehitus. Sealjuures ei näinud ma eriti töömehi, kes reaalselt tööd teeks. Mõni molutas niisama, osad puhkasid ja nii mõnigi oli üldse kuhugi varjulisemasse kohta magama heitnud. Isegi minu mehhiklannast majakaaslane kes tunnistab ausalt, et mehhiklased, sealhulgas tema, on laisad, ütles et ta pole sellist asja varem näinud.

Natuke veel linna välimusest. Üsna naljakas on see, kuidas tänavatel vahelduvad ülimoodsad majad räämas hurtsikutega. Ja keset slummi võib kõrguda kolmekümne korruseline moodne korterelamu. Kontrastid on siin suured.

Viimasel ajal olen märganud, et Natalis on palju hulkuvaid kasse. Nad on sellist veidrat tõugu kassid, palju väiksemad kui meil ja hästi lühikese karvaga. Naljakaid sõpru olen ka leidnud. Näiteks rannas kohtan ma iga päev meest, kes naeratab kogu aeg, surub mul kätt, ütleb "Jesus is alive" ja liigub edasi.

Homme on mul esimene tööpäev vabatahtlikuna, sellest siis järgmisel korral.