Fan Festile kohale jõudes tekkis tunne nagu oleks mingile keskmisemale muusikafestivalile sattunud. Avamänguni oli veel mitu tundi aega, mingi bänd mängis laval, inimesed jõid õlut. Rahvast muudkui kogunes ja kogunes ja mängu alguseks pidi ekraanist päris kaugele minema, et normaalselt seista saaks. Mina olin salaja Horvaatia poolt ja kena oli näha, kuidas kõik vait jäid kui Marcelo omavärav Brasiilia kaotusseisu jättis. Kui aga Brasiilia ka värava lõi, läksid kõik täiesti hulluks. Õlu ja kõikvõimalikud muud esemed lendasid igale poole, kõik karjusid ja hüppasid. Suur osa inimesi Fan Festil olid mehhiklased, aga nemadki olid Brasiilia poolt. Mängu järel läksime taksoga kohe koju, sest järgmine päev oli tulemas esimene mäng Natalis.
Staadionile jõudsin juba varakult, kella 8 ajal, kuigi mäng ise algas kell 13. Vahetult enne staadionile jõudmist hakkas kergelt sadama. Siin Natalis on varemgi sadanud, aga enamasti on need sellised hoovihmad, mis kiirelt järgi jäävad. See vihm ei jäänud. Linnas oli suure saju tõttu kaos, kohati uhus vihm isegi teesid minema. Kameruni koondis jõudis staadionile alles tund aega enne mängu. Meile vabatahtlikele tähendas kõva vihmasadu seda, et me ei saanud oma tegevust veelkord läbi harjutada. Kui me 15 minutit enne mängu platsile läksime, valitses meis seetõttu veel kerge segadus.
Kõik kulges igatahes probleemideta. Kerisime pika nööri lahti, viis vabatahtlikku hoidsid nöörist umbes kolme meetriste vahedega kinni ja seda nööri fotograafide karja ümber aedikuna hoides liikusime vahetusmeeste pingi ette. Osa vabatahtlike vedasid välja poodiumid, kust fotograafid pilte said teha. Ja siis see juhtus. Platsile toodi suured Mehhiko ja Kameruni lipud ja platsile tulid mängijad. Mehhiko mängijaid saatsid kõrvulukustavad juubeldused. Kõiki staare, sealhulgas Samuel Eto'od nägin paari meetri kauguselt. Kui hümnid olid lauldud, tegid fotograafid kiirelt ära oma pildid ja meie vabatahtlikud karjatasime nad tagasi otsajoone juurde. Vabatahtlikud liikusid oma positsioonidele.
Mina seisin kogu mängu nurgalipu juures. Kohe reklaamplakatite taga olid fotograafid ja fotograafi selja taga seisin mina, kogu actionist paari meetri kaugusel. Minu tööks oli jälgida, et fotograafidel mingeid probleeme ei oleks ja et nad kogu mängu vältel istuksid. Fotograafidega muret ei olnud, sai rahus mängu jälgida. Olgu öeldud, et sadu ei andnud korrakski järele ja juba paari minuti järel olin ma läbimärg. Aga siinne vihm on pigem nagu soe dušš, ehk siis üldsegi mitte nii paha.
Mäng ise oli põnev. Nägin lähedalt Eto'o möödalööki ja mõnda teist poolvõimalust. Endine Tottenham Hotspuri mees Benoit Assou-Ekotto andis minust paari meetri kauguselt nurgalööki. Esimesel poolajal ründas Kamerun minupoolsele väravale, seega olin nende poolt. Kuuldavasti jäeti väljaku teises otsas kaks Mehhiko väravat lugemata, aga sellise nurga alt nagu mina seda nägin ei oska ma mõistagi mingit hinnangut anda. Teisel poolajal aga ründas minu poolset väravat Mehhiko ja olin nende poolt. Lõpuks tuli kauaoodatud värav, kui Oribe Peralta väravavahist tagasi põrkunud palli võrku saatis. Staadionil olid põhimõtteliselt ainult mehhiko fännid ja need läksid täiesti hulluks. Müratase oli meeletu, sombreerod lendasid väljakule. Rõõmsad Mehhiko fännid lõid laulu lahti. See oli võimas. Lõpuks võttiski Mehhiko raske 1:0 võidu. Mina olin läbimärg, aga täiesti meeletu kogemuse võrra rikkam. Ma vahel ikka veel ei suuda uskuda, et nüüd lõpuks algaski ju MM ja mina olen siin kogu selle melu sees.
 |
| Mehhiko fännid vihmasel Düünide areenil |
No comments:
Post a Comment