Pipa

Jõudsin just jooksmast. Esimest korda sain siin trenni teha nii, et kops ei olnud koos ja seda sellepärast et taevaluugid olid ikka korralikult lahti. Muidugi, ma sain vähem kui minutiga läbimärjaks, aga siinne vihm on soe, kuigi mitte nii soe et palav oleks hakanud. Seega jah, esimene normaalne jooks Natalis.

Jooksmas käin ma tavaliselt Via Costeiral, mis on põhimõtteliselt midagi kiirtee taolist, aga sel on ka lai jalakäiate tee, mis on alatasa jooksjaid täis. Seal on väga mõnus joosta, sest ühel pool on maalilised liivadüünid ja teisel pool ookean. Samuti on tee ääres mitmed viietärnihotellid, kus peatuvad siin linnas mängivad meeskonnad. Täna jooksin näiteks Kreeka meeskonna hotellist mööda (Kreeka - Jaapan mäng algab Eesti aja järgi kell 1 öösel). Hotelli ümbritsevad sõdurid automaatidega ja vaevalt küll, et hotell õnnestuks sisse hiilida, et mängijatega selfiesid teha. Kreeklastest on suva nagunii.

Omaette huvitav oli ka see, kui meeskond oma hotellist staadionile sõitis. Kui Mehhiko koondis mängis Kameruniga, nägin Mehhiko koondise bussi mööda sõitmas. Buss oli turvatud paremini kui nii mõnegi riigi president. Liiklus oli hotellist kuni staadionini kinni pandud, politseinikud ja sõjaväelased igal teeristil. Buss ise sõitis massiivse konvoi keskel, enne ja pärast bussi oli sõjaväe- ja politseimasinaid ja palju politsei mootorrattaid. Õhust julgestas helikopter.

Eile õnnestus mul esimest korda käia Natalist väljaspool. Tellisime majakaaslastega päevase tripi Pipa randa. Maksis see veidi rohkem kui 10 eurot. Sinna viis meid mikrobuss, kus kaasreisijateks peale meie seltskonna gringode olid noored, silma järgi mitte rohkem kui 18 aastased emad väikelastega. Brasiilias on üsna tavaline abielluda noorelt ja ka lapsi saada noorelt. Ekskursioon läks igati asja ette, käisime Brasiilia raketimuuseumis, kus sai näha rakette, mida siit kunagi orbiidile läkitati ja muud kosmosetehnikat. Nägin ära ka maailma suurima võraga puu, mis nägi rohkem metsa moodi välja, aga siiski oli tõesti tegemist ainult ühe puuga. Lõpuks Pipa randa jõudes sai lõpuks lebosse lasta, päikest võtta ja mõnusas surfibaaris jalgpalli vaadata.

Tagasitulles märkasin ma tee ääres paljusid jalgpalliväljakuid, mis ei üllatanud. Üllatas aga see, et ma nägin ainult ühte kirikut. Olen ka varem sellele mõelnud, et miks siin nii vähe kirikuid on. Brasiilia on väga katoliiklik maa, selles pole kahtlust. Tänavatel on palju autosid, millele on peale kirjutatud "JESUS" või midagi muud taolist. Kirikuid ma eriti aga näinud ei ole. Võibolla on need kuskil favelades või on need arhitektuuriliselt nii tagasihoidlikud, et ei oska neid lihtsalt märgata.

Täna õhtul on Düünide areenil kavas Kreeka - Jaapani jalgpallilahing. Algselt polnud mind tänasel päeval isegi graafikus, aga eks ma lähen staadionile ja vaatan mida ma teha saan. Kui seekord ei pääse väljakule, siis äkki midagi muud ikka teha saan. Ma ei tulnud ju siia selleks, et jalgpalli telekast vaadata.

Lapsed Pipa rannas jalgpalli mängimas