Nõnda ei olnugi keeruline võtta vastu otsust täna ranna asemel parki minna. Kuigi Düünide park on pea kõikjal ümbritsetud aiaga, millel kohati ka okastraat peal, on siiski koht kus saab parki ka sisse minna. Kõigest ühe reaali eest saab pargis asuval rajal giidi saatel matkata. Lisaks giidile julgestas meie gruppi kuulivestiga sõjaväelane. Ei tea kas ta kartis jaaguare või relvastatud pätte, igatahes pani vaatepilt kergelt muigama.
Pargis pidavat leiduma hulgaliselt põnevat faunat ja isegi mürgiseid elukaid. Ämblikke paraku ei näinud, samuti mitte madusid, küll aga kahesentimeetriseid sipelgaid, kelle hammustus pidavat tekitama kuulihaavaga sarnanevat valu ja nii 48 tundi järjest. Kui oled sipelgamürgi vastu allergiline, võid pargist lausa jalad ees lahkuda. Igaks juhuks ei hakanud neid sipelgaid näppima. Samuti nägime mitmesuguseid sajajalgseid, aga sellega põhimõtteliselt putukate osa ka piirdus. Kahjuks. Muidu pidavat pargis veel leiduma mardikaid, kes kannavad mingit väga ebamugavat viirust, mis tekitab südamehaigust. Ühte liblikat nägin, aga see oli üsna igav. Varblasesuuruseid liblikaid seekord ei näinud.
Suurematest loomadest nägin väikest ahvi, kes piiksus nagu linnuke. Kuigi loomi väga ei näinud, oli pargi külastamine siiski päris äge. Loodus pargis ei olnud küll päris Amazonas, aga äge oli näha kuidas mitme meetri kõrgused kaktused kasvasid kõrvuti suurte laialehtiste puudega.
Homme on Itaalia ja Uruguay koondiste pressikonverentsid, kuhu mul äkki õnnestub end sisse pressida. Ülehomme on siis see kauaoodatud mäng. Tore, et Uruguay võitis mängu Inglismaa vastu ja et Itaalia kaotas Kostariikale. See tähendab seda, et nii Uruguay kui ka Itaalia jaoks on veel palju kaalul ja mõlemad meeskonnad üritavad kindlasti võita.
 |
| Mingit sorti mesilaste pesa |
No comments:
Post a Comment