Brasiilia varjuküljed

Kuigi mulle üldiselt Brasiilias meeldib, lisan natuke tõrva meepotti ja räägin asjadest mis mulle siin ei meeldi. Eile nägin oma Brasiilia kodu ees järjekordset avariid. Kaks autot olid päris korralikult matsu pannud ja kohal oli ka kiirabi. Liiklusõnnetusi juhtub siin palju, aga siinset liikluskultuuri arvestades ei pane see sugugi imestama. Enamasti on siin liikluses eesõigus sellel, kellel on suurem auto või kes laseb lihtsalt rohkem signaali. Ükskord pidin bussiga sõites seisma bussijuhi kõrval ja mul õnnestus näha spidomeetrit - see näitas 90 ja keset linna. Selline asi on tavaline. Palju liiklusõnnetusi juhtub öösiti, kuna inimesed ei julge punase tule all peatuda - kardetakse röövleid. 

Täna Brasiilia - Kolumbia mängu vaadates rääkisin oma brasiilia sõbraga siinsest elust. Ka tema rääkis, et liiklus on siin kohutav. Tänavatel näeb suhteliselt palju ühe jala või käega inimesi ning enamasti ongi jäse just liiklusõnnetuses kaotatud. Brasiillane, kellega ma rääkisin, elas vahetusõpilasena aasta aega Saksamaal ning kuigi seal oli tema jaoks külm, eelistaks ta iga kell Saksamaad Brasiiliale. 

Juba sai mainitud tõika, et inimesed öösiti punase tule all ei peatu. Kuigi ise pole ma siin röövleid näinud (ega pole ka kuulnud, et ühtegi välismaalast minu siinoleku ajal röövitud oleks) viitavad kuritegevuse kõrgele tasemele mitmed asjaolud. Politseinikud on kõikjal. Politseisid on siin mitu ja välismaalasele on päris keeruline aru saada kes mida teeb. Isiklikult olen näinud sõjaväepolitseid, maanteepolitseid, bussijaama politseid (policia rodoviaria otsetõlge), föderaalpolitseid ja igasuguseid eriüksuseid. Enamasti kannavad kõik nad endaga kaasas suuri relvi. See, et võimuorganeid nii palju näha on tekitab küll mingil määral turvatunnet, aga paneb samas küsima, kas tõesti on neid vaja nii palju?

Natalis on vähe elumaju, mis poleks ümbritsetud okastraadi või elektrikarjusega. Minu eelmisel elukohal olid mõlemad. Kui eelmisel nädalal käisime Tabatingas brasiillaste suvekodus, siis oli see juba ammu tühjaks varastatud. Maja perenaine kirjutas lakooniliselt aknale sildi, et kõik on juba ära varastatud ja sisse murda pole mõtet. 

Ka siinsed hinnad ei ole märkimisväärselt Eesti hindadest odavamad. Enamik kaupu on poes sama hinnaga või natuke odavamad. Märkimisväärselt odavamad on ainult mõned puuviljad ja alkohol. Ja kuigi paljude brasiillaste arvates on siin liiga kuum, siis mulle siinne kliima sobib. Natuke juba kardan tagasi Eestisse minekut, seda siis just ilma tõttu. Aga nagu eelpool kirjeldasin, pidevalt siin elada siiski ei tahaks.

Punau jõgi ja rand

 

Viimane tööpäev

Ja ongi jalgpalli MM minu jaoks läbi. Muidugi, turniir veel kestab ja põnevam osa on veel ees, aga viimane mäng Natalis oli eile aset leidnud Itaalia - Uruguay vastasseis. Juba kolmandat mängu järjest ei määratud mulle mängupäevaks mingit rolli. Ei tea kas ma olen tõesti meediakeskuses (oma nahavärvi pärast) nii märkamatu või on vabatahtlike koordinaatorid rassistid, aga tööd ma mängupäeval ei teinud. Juba teada tuntud teed pidi läksin aegsasti meediatribüünile ja võtsin sisse mugava koha teises reas.

Mäng oli frustreeriv, mõlema meeskonna mängijad kukkusid ja näitlesid palju. Diego Godin lõi sel hooajal kolmanda suure värava (esimene tõi Hispaania meistritiitli, teine oli Meistrite liiga finaalis) ja tagas Uruguayle edasipääsu. Uruguay fänne ei olnud nii palju kui Mehhiko või USA omasid, aga selle eest olid nad värvikad. Itaallasi oli õige vähe. Ilmselt tegidki Itaalia fännid õige valiku kui jätsid mängule tulemata, sest nende meeskond mängis küll halvasti.

Mõnevõrra sümboolne on ka see, et minu MMi lõppu jääb varjutama skandaalne Luis Suarez. Kas ta hammustas Giorgio Chiellinit või mitte, esmapilgul tundus mulle et nad põrkasid kastis lihtsalt kokku. Järgmisel hetkel kordust vaadates tundus, et ikka hammustas. Suarez peaks minu arvates saama vähemalt nii pika karistuse, et ta sel MMil enam mängida ei saaks. Olgu öeldud, et Claudio Marchisio punane kaart oli kordust nähes igati õiglane.

Mängu järgselt rääkisid kõik mõistagi ainult Luis Suarezist. Itaalia fännid kadusid staadionilt kiirelt, Uruguay fännide pidu alles kogus tuure. Pärast mõningaid tänuavaldusi ja kinke FIFA inimestelt läks vabatahtlike keskuses lahti pidu. Tasuta õlut sai ja süldibänd mängis parimaid Brasiilia hitte. Õhtul nägin suhteliselt vähe uruguailasi, ent selle eest oli muid välismaalasi palju. Sattusin ka kohalikule Rüütli tänavale, mis oli paksult purjus inimestega kaetud.

Paljud vabatahtlikud, peamiselt brasiillased, läksid kohe pärast oma viimase tööpäeva lõppu koju. Välismaa vabatahtlikud hakkavad ka vaikselt lahkuma ja minugi aeg siin hakkab otsa saama. Eks natuke kurb ikka on, aga ehk õnnestub kuskil neid inimesi veel kohata. Järele jäänud päevadest kavatsen viimast võtta. Enne randa minekut pidin veel saatma mõned postkaardid ja lõpuks ometi õnnestus mul leida üles ka postkontor, mis ei olnudki mu kodust eriti kaugel. Postkontoris kordus juba tuntud Brasiilia leitmotiiv: ma ootasin üle poole tunni, et ühte postkaarti saada, kuigi peale minu ei olnud seal eriti palju inimesi. Poes ei meeldi mulle siin samuti käia, sest järjekorrad on lihtsalt nii aeglased.

Ka bussid otsustasid vist MMi lõpu puhul Natalis streikima hakata. Seetõttu võtsime teiste vabatahtlikega takso ja sõitsime linnast välja Cotovelo randa, kus me veel käinud polnud. Rannas pettuma ei pidanud, seal polnud peale meie mitte ühtegi hingelist ja vaated olid lummavad. Järgnevatel päevadel kavatsen käia veel kohtades, kuhu ma pole siiani jõudnud. Jalgpalli näen edaspidi ainult telekast. Palju pole enam jäänud, juba esmaspäeva varahommikul alustan pikka reisi tagasi.

Itaalia pressikonverents ja treening

Just lõppes Brasiilia-Kameruni mäng ja mina valmistun peole minekuks. Pidu ise juba käib, see algas tegelikult isegi enne mängu. Kõik poed olid juba tund aega enne mängu suletud ja tänavatel nägi ainult Brasiilia särkides inimesi. Mängu vaatasin seekord kodust, sest nõnda sai paralleelselt ka Mehhiko-Horvaatia mängu vaadata. Mu korterikaaslane on siin üks Mehhiko tüdruk, niiet meil oli põhjust selle mängu vaatamiseks ka. Kui Neymar Brasiilia juhtima viis, läks lahti tõeline tulevärk, sõna otseses mõttes. Meie kolmanda korruse rõdult oli päris hea ilutulestikku vaadata. Mõnes kohas ei lasta aastavahetusel ka sellisel hulgal saluuti taevasse. See kordus iga Brasiilia väravaga. Lõpuks lõi värava ka Mehhiko ja minu korterikaaslane Reyna läks hulluks. Mehhiko võitis lõpuks 3:1 ja Brasiilia 4:1. Kõik on rahul peale minu. Brasiilia vutikoondis pole mulle tegelikult kunagi meeldinud ja samas on Horvaatia koondis mulle alati sümpaatne olnud. Aga mis teha, tuleb oludega kohaneda ja nautida olukorda.

Enne mängu oli Natalis Düünide areenil Itaalia ja Uruguay pressikonverents ja avatud treening. Itaalia pressikonverentsile õnnestus mul ka sisse pääseda. Nägin lähedalt peatreener Cesare Prandellit ja legendaarset Andrea Pirlot. Kahjuks on aastatega mu itaalia keel niivõrd rooste läinud, et ma ei saanud midagi aru millest nad rääkisid. Pärast pressikonverentsi nägin ka Itaalia treeningut. Mõned kiired tähelepanekud: Itaalia kasutas treeningus kolme kaitsjat, mis tähendab ilmselt homses mängus formatsiooni 3-5-2 kasutamist. Selle põhjus võib olla Daniele De Rossi vigastus (kuuldavasti) ning seega on itaallastel platsil kaks ründajat (Balotelli ja Immobile). Balotellist veel niipalju, et tema maine treeningul mitte pingutada sai minu silmis küll kinnitust. Soojendusjooksul oli ta pikalt-pikalt viimane ja kõiki harjutusi tegi poolikult. Kui ta oma talendi ühendaks cristianoronaldoliku pühendusega, siis võiks ta saada Messi ja Ronaldo klassiga mängijaks.

Uruguay pressikonverentsi ja treeningut ma vaatama ei jäänud, sest siis poleks ma võibolla näinud Brasiilia-Kameruni mängu algust. Homseks mänguks ennustan ma siiski Uruguay võitu, sest kuigi Itaalia oli Inglismaa vastu väga hea, olid nad Kostariika vastu samavõrra halvad. Uruguay mängis Kostariika vastu halvasti, aga selles mängus ei mänginud Luis Suarez, kes ongi mängu võtmemängija ja minu arvates Itaalia kaitsjatele lihtsalt liiga raske pähkel pureda.

Viimastel päevadel on Natalis jälle üsna palju vihma sadanud ja nüüd andis brasiillaste ehituskvaliteet jälle tunda. Staadioni pressikeskuse lagi lasi nii palju vett läbi, et ei jätkunud enam anumaid, et kogu seda vett kokku koguda. Üleujutus pressikeskuses ületas ka Itaalia meedia uudiskünnise. Korraldusliku poole pealt negatiivset on veelgi. Mängupäevadel peavad vabatahtlikud tulema tavapärasest erinevast sissepääsust. Selle asukoht sõltub sõltuvalt jumal teab millest. Kui inimeste käest küsida, kus sissepääs on, siis kõik on abivalmid vastama, aga enamasti jagavad nad valeinfot. Lõpuks avastasingi, et hõlpsaim viis pääseda staadionile on läbi ühe aiaaugu. Seda auku kasutavad ka teised vabatahtlikud. Brasiillastel oleks eurooplastelt korraldusliku poole pealt veel palju õppida.

Vihmane Arena das Dunas

Parque das Dunas

Liivadüünid on siin Natali piirkonnas üks peamisi tõmbenumbreid. Düünid ümbritsevad linna ja kui poleks Parque das Dunast (Düünide parki) siis oleks kõik linnatänavad liiva täis ja pikapeale mattuks Natal lihtsalt liiva alla. Düünide pargi all asuvad ka Natali mageveevarud (vee eest siin keegi muide maksma ei pea) ja düünidel paiknev mets puhastab linnaõhku. See mets on ühtlasi üks väheseid atlandi metsasid maailmas, ülejäänud Brasiiliast on see metsatüüp juba praktiliselt kadunud.

Nõnda ei olnugi keeruline võtta vastu otsust täna ranna asemel parki minna. Kuigi Düünide park on pea kõikjal ümbritsetud aiaga, millel kohati ka okastraat peal, on siiski koht kus saab parki ka sisse minna. Kõigest ühe reaali eest saab pargis asuval rajal giidi saatel matkata. Lisaks giidile julgestas meie gruppi kuulivestiga sõjaväelane. Ei tea kas ta kartis jaaguare või relvastatud pätte, igatahes pani vaatepilt kergelt muigama.

Pargis pidavat leiduma hulgaliselt põnevat faunat ja isegi mürgiseid elukaid. Ämblikke paraku ei näinud, samuti mitte madusid, küll aga kahesentimeetriseid sipelgaid, kelle hammustus pidavat tekitama kuulihaavaga sarnanevat valu ja nii 48 tundi järjest. Kui oled sipelgamürgi vastu allergiline, võid pargist lausa jalad ees lahkuda. Igaks juhuks ei hakanud neid sipelgaid näppima. Samuti nägime mitmesuguseid sajajalgseid, aga sellega põhimõtteliselt putukate osa ka piirdus. Kahjuks. Muidu pidavat pargis veel leiduma mardikaid, kes kannavad mingit väga ebamugavat viirust, mis tekitab südamehaigust. Ühte liblikat nägin, aga see oli üsna igav. Varblasesuuruseid liblikaid seekord ei näinud.

Suurematest loomadest nägin väikest ahvi, kes piiksus nagu linnuke. Kuigi loomi väga ei näinud, oli pargi külastamine siiski päris äge. Loodus pargis ei olnud küll päris Amazonas, aga äge oli näha kuidas mitme meetri kõrgused kaktused kasvasid kõrvuti suurte laialehtiste puudega.

Homme on Itaalia ja Uruguay koondiste pressikonverentsid, kuhu mul äkki õnnestub end sisse pressida. Ülehomme on siis see kauaoodatud mäng. Tore, et Uruguay võitis mängu Inglismaa vastu ja et Itaalia kaotas Kostariikale. See tähendab seda, et nii Uruguay kui ka Itaalia jaoks on veel palju kaalul ja mõlemad meeskonnad üritavad kindlasti võita.

Mingit sorti mesilaste pesa

Jaapan-Kreeka ja teised seiklused

Juba teist mängu järjest polnud mulle mängupäevaks mingit rolli määratud. Sel korral võtsin eriti vabalt, sest USA-Ghana mängul õnnestus mul platsile saada ka ilma selle päeva platsikaartita. Tegelikult oli FIFAl tõepoolest vaja platsile saata rohkem vabatahtlikke, sest Jaapani meeskonnaga tuli kaasa täielik fotograafide ja ajakirjanike armee. Fotograafe oli platsi ääres rohkem kui üheski teises seni nähtud mängus. Ometi ei tahtnud ma sel korral platsile minna. Jaapani ega Kreeka koondistes pole nimekaid staare keda lähedalt vaadata ja samuti hakkas mängu eel kergelt sadama. Esimene lausvihmas nähtud mäng oli liigagi hästi meeles. Seega otsustasin hoopis meediatribüünile hiilida.

Meediatribüüni passi mul samuti polnud, seega tuli midagi välja mõelda. Minuga samas olukorras oli ameeriklane Tanner, kes tuli mõttele minna staadionilt välja ja siseneda mõnest pealtvaatajatele mõeldud sissepääsust. Plaan toimis edukalt. Põhimõtteliselt oleksime võinud istuda mõnele tühjale kohale ja sealt mängu vaadata, aga kuuldavasti kaotas nii mõnigi vabatahtlik just sellise asja eest oma akrediteeringu. Viimast mängu Itaalia-Uruguai tahaks ju ikka näha? Igatahes läksime meediatribüünile, tegime turvamehele nägu, nagu meil oleks hästi kiire ja midagi väga tähtsat käsil ja sisse me niimoodi saimegi. Mäng ise jääb paraku meelde ainult sellega, kui halb see oli. Nõme mõelda, et see väravateta viik just minu linna mängul pidi juhtuma. Seekord oli staadionil mõlema poole fänne üsna vähe ja kollastes särkides brasiillasi palju. Brasiillased olid vist siiski pigem Jaapani poolt, sest kohati tekitasid Jaapani fännid päris võimsa atmosfääri.

Järgmisel päeval oli staadion ajakirjanikest tühi ja seega otsustasime brasiilia sõbra Ellanoga randa minna. Mitte Ponta Negrale, kus on juba liigagi palju käidud. Plaanisime minna linnast välja Pirangi randa, mis pidavat ka väga kena olema. Peatuses bussi oodates tuli Ellanoga juttu rääkima keskealine härrasmees, kes nagu selgus, oli tema sõber Joao. Joao lubas meid hoopis Tabatinga randa viia, mis on Pirangist kaugemal, aga on tuntud kui koht kus võib delfiine näha. Pärast pikka autosõitu jõudsime Joao hiiglaslikku suvekodusse Tabatingas. Samal ajal kui Joao ja ta naine maja koristasid, noppisime meie Ellanoga kookospalmi küljest mõned kookosed, mille sisu me sõime ja jõime.

Enne mere randa minekut otsustasime käia kõrvalasuva väikse järve ääres, kus sai ka kerge suplus ja väiksed kokteilid tehtud. Tabatingas sõime väidetavalt maailma esimeses tapioki restoranis tapiokki. Tapiokki tehti seal kookosega ja küpsetati seda iidsel kiviahjul. Maitses tõesti hästi. Selleks ajaks hakkas juba hämarduma ning päris randa me ei jõudnudki. Joao tõi meid Pirangi linnakesse, kus me läksime Ellano sõprade juurde, kellel oli käimas väike grillipidu. Keegi seal ingliskeelt ei rääkinud, aga kuidagi saime kõik olulised jutud räägitud. Peolt lahkusime üsna varakult, et bussile jõuda. Keegi kusjuures ei teadnud millal buss läheb. Viimane buss pidi väljuma erinevatel andmetel kell 8, pool üheksa või kell 10. Igatahes kella 8ni oli veel aega ja otsustasime Pirangi bussipeatuse kõrval asuvas baaris paar õlut võtta. Baaris kohtusime kõige rumalamate ameeriklastega keda siiani näinud olen. Neli keskealist meest, kes jalgpallist suurt midagi ei teadnud ja tegid nalju mis oleksid kohasemad 16-aastastele. Nende seltskonnast lahkusime peagi. Bussipeatuses seisid meist mitte väga kaugel kolm meest, kes tundusid kahtlased. Seda arvas ka Ellano ning me otsustasime igaks juhuks järgmisesse peatusesse kõndida. Kusjuures me tegelikult ei teadnud isegi kus peatus asub, sest kolme erineva inimese käest küsides saime ka kolm erinevat vastust. Seega keegi ei teadnud millal buss väljub, kus buss peatub ja kas üldse peatub. Uurisime võimalusi taksoga minna, aga see oleks maksnud mitukümmend eurot. Lõpuks, täiesti juhuslikult peatas bussipeatuses kinni mees, kes lubas meid linna viia 5 reaali eest (vähem kui 2 eurot). Kodus avastasin eest veel ühe üllatuse - vahepeal oli linnas kõvasti sadanud ja terve linnaosa oli pime. Elu Brasiilias on ikka huvitav.

Tabatinga järv

Pipa

Jõudsin just jooksmast. Esimest korda sain siin trenni teha nii, et kops ei olnud koos ja seda sellepärast et taevaluugid olid ikka korralikult lahti. Muidugi, ma sain vähem kui minutiga läbimärjaks, aga siinne vihm on soe, kuigi mitte nii soe et palav oleks hakanud. Seega jah, esimene normaalne jooks Natalis.

Jooksmas käin ma tavaliselt Via Costeiral, mis on põhimõtteliselt midagi kiirtee taolist, aga sel on ka lai jalakäiate tee, mis on alatasa jooksjaid täis. Seal on väga mõnus joosta, sest ühel pool on maalilised liivadüünid ja teisel pool ookean. Samuti on tee ääres mitmed viietärnihotellid, kus peatuvad siin linnas mängivad meeskonnad. Täna jooksin näiteks Kreeka meeskonna hotellist mööda (Kreeka - Jaapan mäng algab Eesti aja järgi kell 1 öösel). Hotelli ümbritsevad sõdurid automaatidega ja vaevalt küll, et hotell õnnestuks sisse hiilida, et mängijatega selfiesid teha. Kreeklastest on suva nagunii.

Omaette huvitav oli ka see, kui meeskond oma hotellist staadionile sõitis. Kui Mehhiko koondis mängis Kameruniga, nägin Mehhiko koondise bussi mööda sõitmas. Buss oli turvatud paremini kui nii mõnegi riigi president. Liiklus oli hotellist kuni staadionini kinni pandud, politseinikud ja sõjaväelased igal teeristil. Buss ise sõitis massiivse konvoi keskel, enne ja pärast bussi oli sõjaväe- ja politseimasinaid ja palju politsei mootorrattaid. Õhust julgestas helikopter.

Eile õnnestus mul esimest korda käia Natalist väljaspool. Tellisime majakaaslastega päevase tripi Pipa randa. Maksis see veidi rohkem kui 10 eurot. Sinna viis meid mikrobuss, kus kaasreisijateks peale meie seltskonna gringode olid noored, silma järgi mitte rohkem kui 18 aastased emad väikelastega. Brasiilias on üsna tavaline abielluda noorelt ja ka lapsi saada noorelt. Ekskursioon läks igati asja ette, käisime Brasiilia raketimuuseumis, kus sai näha rakette, mida siit kunagi orbiidile läkitati ja muud kosmosetehnikat. Nägin ära ka maailma suurima võraga puu, mis nägi rohkem metsa moodi välja, aga siiski oli tõesti tegemist ainult ühe puuga. Lõpuks Pipa randa jõudes sai lõpuks lebosse lasta, päikest võtta ja mõnusas surfibaaris jalgpalli vaadata.

Tagasitulles märkasin ma tee ääres paljusid jalgpalliväljakuid, mis ei üllatanud. Üllatas aga see, et ma nägin ainult ühte kirikut. Olen ka varem sellele mõelnud, et miks siin nii vähe kirikuid on. Brasiilia on väga katoliiklik maa, selles pole kahtlust. Tänavatel on palju autosid, millele on peale kirjutatud "JESUS" või midagi muud taolist. Kirikuid ma eriti aga näinud ei ole. Võibolla on need kuskil favelades või on need arhitektuuriliselt nii tagasihoidlikud, et ei oska neid lihtsalt märgata.

Täna õhtul on Düünide areenil kavas Kreeka - Jaapani jalgpallilahing. Algselt polnud mind tänasel päeval isegi graafikus, aga eks ma lähen staadionile ja vaatan mida ma teha saan. Kui seekord ei pääse väljakule, siis äkki midagi muud ikka teha saan. Ma ei tulnud ju siia selleks, et jalgpalli telekast vaadata.

Lapsed Pipa rannas jalgpalli mängimas

USA - Ghana

Enne kui Arena das Dunas võõrustas USA ja Ghana kohtumist, võtsid Salvadori linnas üksteiselt mõõtu Portugal ja Saksamaa. Lihtne 4:0 võit Saksamaale pani Arena das Dunase kihama. "Kui me täna Ghanat võidame, peame me Portugaliga ainult viiki mängima ja saame tõenäoliselt alagrupist edasi," ütlesid mitmed ameerika ajakirjanikud. Ameerika ajakirjanikke oli meediakeskuses palju, kuid siiski mitte nii palju kui Mehhiko - Kameruni mängul Mehhiko ajakirjanikke. Kohe näha, et USAs ei ole jalgpall sport number 1.

Nagu Brasiilias ikka, nii oli ka tavapäraselt mängu eel palju segadust. Veel eile õhtul sain meili, et olen täna platsi ääres, hoian fotograafide jaoks nööri ja pärast jälgin niisama mängu (ja fotograafe) nagu eelmisel mängul. Täna hommikul selgus, et mind on suunatud hoopis meediatribüünile. Ka see variant mulle sobis ja mingis mõttes isegi meeldis rohkem, kuna mängu saab sealt palju paremini jälgida. Kolm tundi enne mängu aga selgus, et platsi äärde ja meediatribüünile on lubatud liiga palju vabatahtlikke ja mängupäeva läbipääsukaarte lihtsalt kõigile ei jagu. Õnnetul kombel olin mina esimene kes joone alla jäi.

Vabatahtlike juht Schtefania (jah, tema nime kirjutataksegi nii) soovitas mul minna kaks tundi varem meediatribüünile ja sealt mitte enne mängu lõppu ära tulla, kuna seal viibimiseks vajalikku kaarti mul ju polnud ja kui ma oleksin meediatribüünile jõudnud enne turvamehi, siis oleks plaan ilmselt ka töötanud. Kahjuks viitas turvamees meediatribüüni ees minu vajaliku kaarti puudumisele ja nõnda olingi lõhkise küna ees.

Läksin siis uuesti Schtefania jutule ja ta pakkus mulle võimalust olla mixed zone's, kus ma oleksin pidanud mängijate jutust poolajal fifa.com jaoks märkmeid tegema. See roll oleks mulle ka meeldinud, aga ameerika poiss Tanner, kes vastutas mixed zone'i eest oli parajasti platsil ja sinna ma ei pääsenud. Või nii ma vähemalt arvasin. Mõtlesin, et lähen platsile ja kutsun Tanneri, mind lasti kaelakaarti vaatamata väljaku meediaväravast sisse ja nõnda ma seal olingi. Jätsin mixed zone'i tegemise Tannerile ja otsustasin väljaku äärest mängu jälgida. Igaks juhuks ei hakanud enam väljakult lahkuma ja ootasin 2 tundi väljaku ääres mängu algust. Sel korral ei sadanud vähemalt vihma.

Sel korral oli töö juba selge ja sellist ärevust kui esimesel korral enam polnud. Sain rohkem detailidele keskenduda. Kui Clint Dempsey juba 30 sekundi järel skooris, läksid ameerika fännid hulluks. Mehhiko fännidele jäid nad siiski alla, aga päris korralikku lärmi tegid ameeriklasedki. Kameruni kui aafrika meeskonna fännid valmistusid kerge pettumuse, aga sellevõrra ägedamad olid Ghana fännid. Nad olid kõik kogunenud ühte sektorisse ja juba enne mängu algust puhusid pasunaid ja peksid trumme, tundus et neil oli seal korralik pidu. Sel korral oli mängul väga palju brasiilia kollastes särkides kohalikke fänne, kes vist pigem Ghana poolt olid. Ghana viigivärava juures juubeldasid nad ikka korralikult.

Viimane sõna jäi ikka ameeriklastele, kui otse minu nina eest löödud nurgalöögi John Brooks peaga väravasse lõi. Ameeriklastele oli võit moraalse tähtsusega, sest viimasel kahel MMil on nad kaotanud just Ghanale. Ameeriklased läksid tähistama spetsiaalselt MMiks ehitatud peohalli, kus mängueelsel õhtul olevat olnud üle 3000 fänni. Täna oodati sinna võitu tähistama 5000 fänni, aga ma olin liiga väsinud et peoga liituda.

Nii lähedalt jalgpalli näinuna prooviksin nüüd natuke võrrelda seda telekast nähtavaga. Kõigepealt mängutempo. Pall liigub nii kiiresti, mängijad liiguvad kiiresti. Söödutäpsus. Telekast vaadates tihti ei mõtlegi sellele kui raske on anda mõnda pikemat söötu piki äärt, aga platsi äärest vaadates on päris äge vaadata kuidas kaitsest pannakse pikk pall äärele ja kiire ääremängija sellega midagi ette võtab. Mõned Ghana mängijad tundusid väga tehnilised, eriti Christian Atsu ja Asamoah Gyan, keda ma päris lähedalt nägin. Michael Essien tegi kohe minu kõrval sooja. Kauguste hindamine on väljaku kõrvalt hoopis teine. Väljak tundub palju väiksem. Kui kellelegi tehti keskväljal viga, siis vaatasin, et nüüd on ohtlikust kohast karistuslöök. Kui suurelt ekraanilt telepilti nägin, selgus et väravani oli vähemalt 35 meetrit ja eriti ohtlik koht ikka ei olnud.

Vabatahtlikud harjutavad hümnide laulmist

Vihm

Eelmises postituses mainisin, et Natalis sajab. Siinsed vihmasajud ei ole mingid seenevihmad, kui juba tuleb, siis nii nagu keegi ämbriga kallaks. Mitmed kohalikud, kellega ma rääkisin, ütlesid et nad sellist vihmasadu ei mäleta. Ka statistika järgi olid hiljutised vihmad pretsedenditud. Linnavõimude andmetel sadas 36 tunniga maha peaaegu terve juunikuu norm. Juuni on alles poole peal ja juba lubatakse uusi vihmasid. Siiani olen ma ise näinud tänavaid, mis on muutunud jõgedeks, aga mõnel pool linnas on vihm ja tulvaveed minema uhtunud terveid tänavaid ja maju. Kuuldavasti on mitmed perekonnad kaotanud elupaiga, kuid vigastada ega surma siiski keegi saanud ei ole.

Kui üldiselt on inimesed Natalis viisakad, vähemalt sellise mulje on nad mulle senini jätnud, siis ka siin leidub ikka osse. Vihmasaju tõttu jõeks muutunud tänaval sõitsid kõik autod rahulikult, umbes 30km/h, aga järsku tuli mingi tüüp Land Cruiseriga ja kihutas väiksemat sorti tsunamit tekitades kõigist mööda.

Kogu selle veevalingu juures on staadion suhteliselt hästi vastu pidanud. Mõnes ruumis tilkus laest vett, aga vähemalt ei kukkunud midagi kokku. Ja väljak on olukorda arvestades veel peaaegu ideaalses korras. Täna said nii USA kui Ghana oma plaanipärased treeningud staadionil läbi viia. Mõlemaid treeninguid õnnestus mul platsi kõrvalt ka jälgida.

Esmakordselt sel MMil õnnestus mul pääseda pressikonverentsile. Tegemist oli USA pressikonverentsiga ja suurriigile (kuigi mitte jalgpalli suurriigile) kohaselt oli kohal palju meediat. USA koondist esindasid peatreener Jürgen Klinsmann ja mängijad Michael Bradley ja endine Tottenham Hotspuri mees Clint Dempsey. Eriti Bradley jättis oma jutuga intelligentse mulje. Klinsmann üritas natuke nalja teha, aga keegi ei naernud. Veel oli tähelepanuväärne, et ta kasutas jalgpalli kohta sõna "football" ja mitte "soccer". Ei tea mida USA meedia sellest arvab.

Ghana pressikonverentsile ma ei pääsenud, aga kuuldavasti kasutas Ghana peatreener pressikonverentsil josemourinholikke võtteid. USA kohta ütles ta et tegemist on "maailmaklassi meeskonnaga". Ghana ei tohiks olla sugugi nõrk, hiljutises sõprusmängus võideti tugevat Lõuna-Koread 4:0. Homne mäng tuleb kindlasti tasavägine ja praeguste plaanide järgi olen ma väljaku ääres nagu eelmiselgi korral. USA fännidel on vaja kõvasti vaeva näha, kui nad tahavad Mehhiko fänne lärmakusega üle trumbata. Vahepeal tekkis variant, et pääsen ka mängujärgsele pressikonverentsile ja teen seal isegi midagi kasulikku (mingeid märkmeid FIFAle), aga eks näis mis homme saab. Loodetavasti ei saja vähemalt vihma.

Vihm muutis ühe Natali peatänava jõeks

Mehhiklased igal pool

Järgnevalt kirjeldan põgusalt, mis toimus Natalis kahel esimesel mängupäeval. Kõigepealt avamängust. Otsustasime majakaaslastega seda vaatama minna randa FIFA Fan Festile, kus leidis aset ühisvaatamine. See asus täiesti teises linna otsas ja ükski buss streigi tõttu ei sõitnud. Mõtlesime, et proovime sinna hääletada, kuigi kohalikud seda varianti eriti ei soovitanud. Eriti pikalt ei pidanud isegi ootama, kui väike kaheksakümnendatest pärit Fiat kinni pidas ja me mitmekesi kuidagi endid tagaistmele pressisime. Brasiilia perekond - ema, isa ja väike poiss sõitsid samuti FIFA Fan Festile jalkat vaatama, kõigil Brasiilia särgid seljas. Isegi auto oli ehitud Brasiilia lipukesega.

Fan Festile kohale jõudes tekkis tunne nagu oleks mingile keskmisemale muusikafestivalile sattunud. Avamänguni oli veel mitu tundi aega, mingi bänd mängis laval, inimesed jõid õlut. Rahvast muudkui kogunes ja kogunes ja mängu alguseks pidi ekraanist päris kaugele minema, et normaalselt seista saaks. Mina olin salaja Horvaatia poolt ja kena oli näha, kuidas kõik vait jäid kui Marcelo omavärav Brasiilia kaotusseisu jättis. Kui aga Brasiilia ka värava lõi, läksid kõik täiesti hulluks. Õlu ja kõikvõimalikud muud esemed lendasid igale poole, kõik karjusid ja hüppasid. Suur osa inimesi Fan Festil olid mehhiklased, aga nemadki olid Brasiilia poolt. Mängu järel läksime taksoga kohe koju, sest järgmine päev oli tulemas esimene mäng Natalis.

Staadionile jõudsin juba varakult, kella 8 ajal, kuigi mäng ise algas kell 13. Vahetult enne staadionile jõudmist hakkas kergelt sadama. Siin Natalis on varemgi sadanud, aga enamasti on need sellised hoovihmad, mis kiirelt järgi jäävad. See vihm ei jäänud. Linnas oli suure saju tõttu kaos, kohati uhus vihm isegi teesid minema. Kameruni koondis jõudis staadionile alles tund aega enne mängu. Meile vabatahtlikele tähendas kõva vihmasadu seda, et me ei saanud oma tegevust veelkord läbi harjutada. Kui me 15 minutit enne mängu platsile läksime, valitses meis seetõttu veel kerge segadus.

Kõik kulges igatahes probleemideta. Kerisime pika nööri lahti, viis vabatahtlikku hoidsid nöörist umbes kolme meetriste vahedega kinni ja seda nööri fotograafide karja ümber aedikuna hoides liikusime vahetusmeeste pingi ette. Osa vabatahtlike vedasid välja poodiumid, kust fotograafid pilte said teha. Ja siis see juhtus. Platsile toodi suured Mehhiko ja Kameruni lipud ja platsile tulid mängijad. Mehhiko mängijaid saatsid kõrvulukustavad juubeldused. Kõiki staare, sealhulgas Samuel Eto'od nägin paari meetri kauguselt. Kui hümnid olid lauldud, tegid fotograafid kiirelt ära oma pildid ja meie vabatahtlikud karjatasime nad tagasi otsajoone juurde. Vabatahtlikud liikusid oma positsioonidele.

Mina seisin kogu mängu nurgalipu juures. Kohe reklaamplakatite taga olid fotograafid ja fotograafi selja taga seisin mina, kogu actionist paari meetri kaugusel. Minu tööks oli jälgida, et fotograafidel mingeid probleeme ei oleks ja et nad kogu mängu vältel istuksid. Fotograafidega muret ei olnud, sai rahus mängu jälgida. Olgu öeldud, et sadu ei andnud korrakski järele ja juba paari minuti järel olin ma läbimärg. Aga siinne vihm on pigem nagu soe dušš, ehk siis üldsegi mitte nii paha.

Mäng ise oli põnev. Nägin lähedalt Eto'o möödalööki ja mõnda teist poolvõimalust. Endine Tottenham Hotspuri mees Benoit Assou-Ekotto andis minust paari meetri kauguselt nurgalööki. Esimesel poolajal ründas Kamerun minupoolsele väravale, seega olin nende poolt. Kuuldavasti jäeti väljaku teises otsas kaks Mehhiko väravat lugemata, aga sellise nurga alt nagu mina seda nägin ei oska ma mõistagi mingit hinnangut anda. Teisel poolajal aga ründas minu poolset väravat Mehhiko ja olin nende poolt. Lõpuks tuli kauaoodatud värav, kui Oribe Peralta väravavahist tagasi põrkunud palli võrku saatis. Staadionil olid põhimõtteliselt ainult mehhiko fännid ja need läksid täiesti hulluks. Müratase oli meeletu, sombreerod lendasid väljakule. Rõõmsad Mehhiko fännid lõid laulu lahti. See oli võimas. Lõpuks võttiski Mehhiko raske 1:0 võidu. Mina olin läbimärg, aga täiesti meeletu kogemuse võrra rikkam. Ma vahel ikka veel ei suuda uskuda, et nüüd lõpuks algaski ju MM ja mina olen siin kogu selle melu sees.

Mehhiko fännid vihmasel Düünide areenil

Mängupäeva ootus

Täna selgus minu roll esimesel mängupäeval. Olles natukene FIFA ametnikele pinda käinud, õnnestuski mul pääseda väljakule. Ma näen tõepoolest esimest mängu siin linnas, Mehhiko ja Kameruni vahel, umbes kümne meetri kauguselt. Täpsemalt on minu tööülesanne paar minutit enne mängu vedada platsi äärde, vahetusmeeste pingi juurde, poodium fotograafidele ja seejärel juhtida nad köitega enne mängu algust sinnasamma poodiumile et nad saaksid hümni laulvatest mängijatest häid fotosid. Seejärel tuleb mul ja teistel "köievabatahtlikel" fotograafid otsajoone juurde tagasi vedada. Ülejäänud mängu pean ma selle eest hoolt kandma, et fotograafid käituksid korralikult ja istuksid oma kohtadel ja et keegi ei läheks näiteks kuhugi telekaamera ette tolknema. Ülesanne ülemäära keeruline ei tundu, aga ma saan näha matši jalgpalli MMil lähemalt kui ma oleks eales osanud unistada.

Järgnevatel päevadel harjutamegi seda köietööd ja poodiumi püsti seadmist. Samuti läheb elu staadioni meediakeskuses järjest kiiremaks. Iga päevaga ilmub sinna järjest rohkem ajakirjanikke, kellele kõigile on vaja kätte jagada pressipassid, eraldusvestid, akrediteeringud ja muu selline.

Muuhulgas käisin täna poes. Enamik brasiillasi, vähemalt nõnda mulle tundub, teevad oma sisseostud hiiglaslikes supermarketites. Ameeriklase kombel ostavad nad vähemalt paari nädala varu toitu ja muud tarvilikku, kuigi mõni pereema ostab nii palju toitu nagu ta valmistuks tuumasõjaks. Kui inimene sinu ees ostab kaks kärutäit asju, siis läheb tema kauba kassast läbi laskmisele mõistagi päris palju aega. Mina siin olles paari nädala toiduvaru ei osta, seisin oma paari asjaga kassajärjekorras ja ennäe imet - minu ees olev naine lubas mind enda ette, säästes mul niiviisi kõvasti aega. Eestis on mul sellist asja juhtunud, aga tõesti ainult üksikutel kordadel. Brasiilias on viisakus tavaline ja seda igal pool. Kui ma sealtsamast poest bussiga kodu poole sõitsin, kilekott ostetud kaubaga käes, pakkus üks bussis istuja, et ma võiksin oma ostukoti talle sülle toetada. Sellist asja ei näe Eestis juba ammugi. Üldist sõbralikkust kohtab pea igal sammul.

Nüüd paari sõnaga negatiivsest poolest ka. Kõik kohad on prügi täis. Natali linnas on hiiglaslik düünide park (Parque das Dunas), mis on aiaga muust linnast eraldatud. Kõikide vähemalt aiaga piirnevate puude all on korralikud prügimäed. Ka tänavad on prügi täis, aga see on pigem kivi linnaisade kapsaaeda, kuna lihtsalt prügikaste ei ole mitte kusagil näha.

Keskkonnalainel jätkates tuleks kriitiliselt rääkida ka FIFAst. FIFA on enda sõnul eesrindlik organisatsioon, mis taaskasutab materjale, sorteerib prügi ja on muidu jätkusuutlik. Olen ise oma silmaga näinud, kui silmakirjalik see on. Staadionil lõunat võttes tuleb võtta ka söögiriistad, mis on ühekordsed ja mis on kõik pakitud ükshaaval kilepakendisse. Igas komplektis on ka üks salvrätt, mis on samuti kilesse pakitud. Kui tahad veel ühte salvrätti, siis ka see on kilesse pakitud. Lõunavälisel ajal võib vabatahtlike alalt võtta snäkke, nagu näiteks õunu ja banaane, aga isegi need on ükshaaval (!) kilesse pakitud. Natuke veider, kas pole?

Andsin Vikerraadiole intervjuu, aga ei oska öelda millal see eetrisse läheb. Järgmiseks tahab minust kuulda Tartu Postimees, aga ma ei oska öelda millal mul neile aega vastata on.

Vaikus enne tormi

Esimesed päevad vabatahtlikuna on rahulikult möödunud. Liigagi rahulikult. Midagi asjalikku teinud ei ole, peamiselt mingeid lihtsaid töid meediakeskuse üles seadmisel. Näiteks esimesel päeval otsisime kinnistele lukkudele paarilisi võtmeid. Lihtsalt ühes hunnikus olid lukud ja ühes olid võtmed, proovisime nii ükshaaval kõik kombinatsioonid läbi. Üsna varakult lõpetasime päeva ja läksime randa. Enamuse tööajast oleme teiste vabatahtlikega volunteer centeris, kus saab lauajalkat, lauahokit, pinksi ja Playstationit mängida.

Paari staadionil töötatud päeva jooksul on minust seal saanud väikestviisi celeebriti. Kõik teavad juba mu nime ja seda et ma "Estoniast" pärit olen. Ja kui ma neile portugali keeles seletan, et see on üks riik Põhja-Euroopas, Venemaa, Soome ja Rootsi juures, siis kõik on meeldivalt üllatunud, et ma portugali keelt oskan. Samuti olen ma ilmselt ainuke blond tüüp lähima paarisaja kilomeetri jooksul. Veidi väsitav on kogu see tähelepanu, aga ehk nad varsti harjuvad minuga ära.

Järgmine suurem üritus on 12. juuni, mis on minu sünnipäev. Selgus, et see on ühtlasi siinne valentinipäev. Samuti on sel päeval MMi avamäng. Ja just täna tuli uudis, et kogu ühistransport streigib. Samuti on see viimane päev enne mängupäeva, mis meedia vabatahtlike jaoks peaks eriti kiire olema. Tundub et tuleb huvitav päev.

Pikemalt siis järgmisel korral.

Vaade linnale düünidelt

Mõned mõtted

Natal (ja kuuldavasti kogu Brasiilia) on väga sportlik. Pärast kella kuut, kui päike on loojunud, täitub linn jooksjatega. Ka kõikvõimalikke spordiklubisid on põhimõtteliselt igal nurgal, ja vähemalt nii palju kui ma aknast olen näinud, on need alati rahvast täis olnud. Trenni teevad siin noored ja vanad, naised ja mehed. Selline kliima nõuab ju aastaringselt rannavormis olemist. Nii ka minagi, otsustasin pärast päikseloojangut jooksma minna, et oma rannavormi parandada. Päeval jooksmine oleks olnud liig mis liig, aga ka pimedas jooksmine oli jube. Juba mõne minuti järel valdas mind meeletu janu ja ma olin higist läbimärg. Ehk vajab mu organism veel kliimaga harjumiseks aega.

Tänane päev möödus rannas (nagu ikka), aga esimest korda mängisin ma siinmail jalgpalli. Asi algas lihtsast palli kõksimisest mõne teise vabatahtlikuga. Enne kui arugi saime, oli meiega ühinenud mitu kohalikku poissi, üks parem kui teine. Üks poiss nägi välja ja isegi mängis nagu Neymar, isegi kukkus sama kergelt. Improviseerisime telliskividest väravad ja mäng läks mingil hetkel päris intensiivseks, meie tiimi poolakas ja mina mängisime mõlemad endil tallad villi. Kuidagimoodi suutis meie vabatahtlikest koosnev meeskond Neymari vastu ikkagi võita.

Neymarist veel niipalju, et igal pool on näha kui palju see mees Brasiilia rahvale tähendab. Tema lõust vaatab linnas kõikvõimalikelt plakatitelt ja reklaamidest vastu, putkades müüakse tema nimega särke, inimesed tänavatel kannavad Neymari nimega särke. Aga mitte ainult. Üleüldse on hämmastav, kui palju Brasiillased oma jalgpallitiime armastavad. Brasiilia koondise kolla-rohelist särki kohtab igal pool, seda kannavad nii suvalised parmud kui korralikud poemüüjad. Ja oma lippu eksponeerivad nad ka igal võimalikul juhul. Autodel on suured ja väiksed brasiilia lipud, brasiilia lipud on tänavatel, reklaamidel, poodides, kõikvõimaliku kauba küljes. Nende patriotism on muljetavaldav ja ei tahaks mõelda, mis peaks juhtuma kui Brasiilia MM tiitlit ei võida. See ei tähenda, et ma MMil Brasiilia poolt oleksin.

Kui üldiselt on brasiillased sõbralikud ja minu vastu siiani alati head olnud, siis tuleks siinkohal natuke tõrva meepotti lisada. Ma ei imesta absoluutselt, et siin miski MMiks valmis ei ole. MM algab juba vähem kui nädala pärast, aga staadionil oli restoran alles ehitamisel, tribüünidelt olid veel paljud istmed puudu ja üleüldse käis staadioni ümber vilgas ehitus. Sealjuures ei näinud ma eriti töömehi, kes reaalselt tööd teeks. Mõni molutas niisama, osad puhkasid ja nii mõnigi oli üldse kuhugi varjulisemasse kohta magama heitnud. Isegi minu mehhiklannast majakaaslane kes tunnistab ausalt, et mehhiklased, sealhulgas tema, on laisad, ütles et ta pole sellist asja varem näinud.

Natuke veel linna välimusest. Üsna naljakas on see, kuidas tänavatel vahelduvad ülimoodsad majad räämas hurtsikutega. Ja keset slummi võib kõrguda kolmekümne korruseline moodne korterelamu. Kontrastid on siin suured.

Viimasel ajal olen märganud, et Natalis on palju hulkuvaid kasse. Nad on sellist veidrat tõugu kassid, palju väiksemad kui meil ja hästi lühikese karvaga. Naljakaid sõpru olen ka leidnud. Näiteks rannas kohtan ma iga päev meest, kes naeratab kogu aeg, surub mul kätt, ütleb "Jesus is alive" ja liigub edasi.

Homme on mul esimene tööpäev vabatahtlikuna, sellest siis järgmisel korral.

Tudo bem

Reis Brasiiliasse oli väsitav, aga pärast 30 tundi jõudsin siiski sihtkohta. Sao Paulo lennujaam oli üks korralik hullumaja, aga õnneks oli mul ümberistumiseks palju aega ja sain ilusti Natali lennukile. Natali sõitsin kohaliku TAM Airlinesiga ja kuigi lennuk tegi kohati kahtlast häält sujus kõik täitsa hästi.

Omaette märkimisväärne oli takso tellimine. Selleks ütlesin lennujaamas taksokioskis kuhu linnaossa ma minna tahan ja maksin selle eest ära, vastu sain taksotalongi. Kuna aga lennujaam asub umbes 50 km Natalist, siis tuli taksot umbes tund aega oodata. Lennujaamas nägin varblase suurust ööliblikat mis viitas sellele, et olen ikka kuhugi lõunamaale sattunud.

Taksojuht rääkis paar sõna inglise keelt ja mina oskasin natuke portugali keelt ja nõnda saime kõik olulised jutud räägitud. Me otsisime oma tund aega minu siinset elukohta, mis asub ühe spordiklubi territooriumil. Taksojuht oleks võinud mind niisama maha panna ja minema tõmmata, aga ta hoolitses selle eest, et ma oma koha üles leiaks. Lõpuks õnnestus meil umbes kell 4 hommikul teised vabatahtlikud üles äratada ja sain oma korterisse sisse. Praegu elan ma seal ühe mehhiko ja ühe brasiilia tüdrukuga, aga lõpuks peaks meid siin korteris lausa 12 olema.

Järgmisel hommikul pärast kerget kohalikku hommikusööki (tapiokk lihaga) läksime mehhiko tüdruku Andreaga bussile, et randa minna. Bussidel mingeid graafikuid ei ole ja sageli ei ole ka peatusi. Kui peatust tahad, peab nöörist tõmbama, mis siis bussijuhile peatumiseks märku annab. Lisaks bussijuhile istub bussis reisisaatja, kes pileteid müüb ja inimesi ükshaaval läbi pöördvärava laseb. Kui peatuses on palju inimesi võib buss ühes peatuses oodata päris mitu minutit. Ühekordne bussipilet maksab umbes 70 eurosenti.

Rannas kohtusime teiste vabatahtlikega, ujusime ookeanis, jõime õlut ja ananassi seest caipirinhasid. Rannast ostes jäi kõikide jookide hind alla 5 euri. Jookidest veel nii palju, et siin on jube palju jooke, mis on tehtud guaraanaga. Ongi mingid guaraana maitselised joogid ja kuuldavasti tehakse siinmail isegi kokakoolat guaraanaga. Purkide ja pudelite mõõdud on ka teistsugused. Plekkpurk on 350ml, mitte 330ml nagu euroopas ja õllepudel on üldse vist mingi 655ml. Õlu ise on suhteliselt kusi, aga kui see on külm, siis läheb alla küll.

Kuna Natal asub põhimõtteliselt ekvaatoril on siin öö ja päev ühepikkused. Pimedaks hakkab minema poole kuue ajal ja kell kuus on kottpime. Jahedamaks sellest siiski ei lähe. Siiani on õhutemperatuur stabiilselt 27-29 kraadi juures olnud.

Sama päeva õhtul käisime teiste vabatahtlikega veel kuuldavasti Natali ühes parimas restoranis shrimpe söömas. Toidud olid tõesti maitsvad ja portsud hiiglaslikud.

Tänane päev möödus staadionil. Sain kätte oma vabatahtliku akrediteeringu, kus on kirjas alad, kuhu ma pääsen. Muuhulgas on mul lubatud minna väljakule, aga kas see ka reaalselt nii on, tuleb alles ära proovida. Sain ka kätte oma vabatahtliku vormi, mis tundus igati korralik. Selles on tossud, kaks t-särki, püksid, sokid, seljakott ja nokats. Mingil põhjusel on vabatahtliku vormi hulgas kilejope ka aga seda siin linnas ilmselgelt vaja ei lähe.

Esimene tööpäev vabatahtlikuna ootab mind ees reedel, seniks aga kavatsen siin veel ilma nautida ja niisama brasiillase kombel elu nautida.

Päikseloojang Ponte Negras

Algus

Paari sõnaga siis sellest, kuidas ma üldse Brasiiliasse sattusin.

Ega siin tegelikult midagi keerulist olnudki, eelmisel sügisel hakkasin uurima, kas ja kuidas oleks võimalik MMile vabatahtlikuks kandideerida. Tahtsin juba 2010. aasta Lõuna-Aafrika MMile vabatahtlikuks kandideerida, aga sinna registreerimise magasin tollal maha. Peaaegu sama oleks juhtunud sel korral, kui sügisel asja uurima hakates tundus, et vabatahtlikuks registreerumine on lõppenud. Siiski sattusin FIFA vabatahtliku portaali, kus täitsin ära ühe hästi põhjaliku ankeedi. Eks ma seal natuke luiskasin ka, eriti keelte koha pealt - portugali keelt ma ei osanud, aga ankeedis märkisin, et lisaks inglise keelele oskan ma suhtlustasandil portugali, vene, saksa ja itaalia keelt (kuigi näiteks saksa keelt õppisin ma viimati põhikoolis ja minu itaalia keele oskus piirdub ühe läbitud kursusega ülikoolis). Mõnevõrra üllatuslikult tuli mulle novembri lõpus meil, kus paluti skype intervjuu kokku leppida. Detsembrikuus leidiski aset pooletunnine intervjuu, kus kena brasiillanna uuris minult, mida ma kardan, mis mind motiveerib, miks ma tahaksin vabatahtlik olla ja muud sellist. Intervjuu käigus õnnestus mul ka ennast korralikult kiita ja nõnda mind kevadel ametlikult vabatahtlikuks kinnitatigi.

Rahast rääkides FIFA muide midagi kinni ei maksa. Kõik lennupiletid, majutus ja toit tuleb mul ise hankida. FIFA poolt on ainult vabatahtliku vorm ja osade juttude järgi üks eine päevas samuti. Majutusega läks aga hästi, terve kuu eest pean maksma ainult 60 eurot.

Kuna ma õppisin ajakirjandust, siis jah, loomulikult olen ma siin meedia vabatahtlik. Mida see täpselt endast kujutab, ma veel ei tea, aga töö konti murda ei tohiks. Arvatavasti pean staadionil meediasektoris passima, ajakirjanikke pressikonverentsidele juhatama ja muud siukest tegema.

Tegevuspaigaks on mul üks väiksemaid linnu siin MMil, ligi miljoni elanikuga ja kõigest viis laiuskraadi ekvaatorist lõunas paiknev Natal. Registreerumisankeedis panin oma esimeseks, teiseks ja kolmandaks eelistuseks väiksemad ja vähemtuntumad linnad ning see võis kindlasti soodustavaks faktoriks olla, miks ma üldse siia sain. Linn on Brasiilia mõistes väike, kuid siinsel Düünide areenil (Arena das Dunas) leiavad ased päris okeid mängud. Mehhiku-Kamerun, Ghana-USA, Jaapan-Kreeka ja kirsina tordil Itaalia-Uruguay.

Ma arvan, et ees on päris meeleolukas kuu, millest ma siinse blogi vahendusel ka väikse ülevaate püüan anda.

Arena das Dunas