Brasiilia köök

Mu Brasiilia seiklused on lõppenud, aga mõtlesin siin lennujaamas aega parajaks teha ja kirjeldada natuke Brasiiliat lähemalt. Ma ei ole vist eriti maininud, mida ma Brasiilias sõin või mida brasiillased üldse söövad, seega järgnevalt põgus ülevaade Brasiilia köögist. Kuna Brasiilia on niivõrd suur maa, siis täpsuse huvides olgu öeldud, et ma kirjeldan Kirde-Brasiilia kööki.

Hommikuti sõin ma peamiselt tapiokki juustu ja singi või juustu ja kanaga. Tapiokk ise on üsna pretensioonitu maitsega, koos juustu ja singiga meenutab veidi burgerit. Aga tekstuur on tapiokil täiesti teistsugune, selline natuke veniv ja nätske. Mulle endale väga meeldib. Lausa niiväga, et tõin kilo tapioki jahu Eestisse kaasa. Tapioki valmistamine on ka imelihtne. Valad jahu pannile, ajad ühtlaselt laiali ja kuumuse mõjul hakkab tapiokk kokku. Eraldi variandina tasub mainida tapiokki kookosega, mis pidavatki see kõige õigem ja kõige algupärasem olema. See on roog mida sõid Brasiilia esimesed koloniseerijad. Maitselt soolane ja küllalt omapärane, aga toitev ja sugugi mitte paha.

Mulle endale meeldis hommikuti tapiokki süüa, aga enamik brasiillasi sõid ehk lõunaeurooplastega sarnanevat hommikusööki. Taldrikul võis näha saiakesi ja erinevaid puuvilju, kõrvale joodi kohvi. Kohvi muide juuakse Brasiilias mõistagi palju, enamasti musta kohvi suure koguse suhkruga.

Hommikusöök on brasiillastel enamasti üsna kerge, päeva peamine toidukord on lõuna. Peamiseks toiduaineks lõunalauas on riis ja oad või pasta, harvemini kartul. Oad olid väga paljudes roogades ja ube söövad brasiillased vist küll iga päev. Üks Brasiilia rahvustoite on feijoada, mis koosneb ubadest ja erinevatest sea osadest.

Brasiillased söövad suhteliselt palju liha ja seda eriti grillitult. Üsna paljudes kohtades pakuti curacaod, ehk grillitud kanasüdameid. Lihale raputatakse peale kollast saepuru moodi pulbrit, millel nimeks farofa. See on teatud moodi küpsetatud manioki jahu. Farofa mulle eriti ei meeldinud, sest sellel polnud erilist maitset. Muide, ka tapioki jahu tehakse maniokist.

Natal ja Kirde-Brasiilia on tuntud oma krevetipüügi poolest. Seetõttu on erinevad krevetihautised, supid ja muu Natalis väga populaarne. Paaril korral sõin kohalikes restoranides krevette ja ei pidanud pettuma kordagi.

Nagu mujal Lõuna-Ameerikaski, on Natalis mais väga populaarne. Minu sealoleku ajal leidsid aset juunipidustused ja selle tarbeks valmistasid kohalikud maisist erinevaid magustoite, nagu näiteks maisipuding ja maisikook.

Peamiseks magustoiduks või ka lihtsalt snäkiks, mida tänaval müüakse on açai (hääldatakse assai). Açai on açaipalmi mari, aga açai kui magustoit tähendab enamasti püreestatud ja külmutatud marju. Tekstuurilt nagu jäätis, aga maitselt täiesti omapärane. Açai on kõikjal maailmas tervisefriikide seas populaarseks saanud oma suure vitamiinide ja antioksüdantide sisalduse pärast.

Muud maiustused on tehtud ikka sellest, mida kohapeal saada on: kookos, kondenspiim (cocada) või suhkruroost (rapadura). Kõik maiustused on väga väga magusad.

Jookidest on mainimisväärsed tavapäraste limonaadide kõrval guaraana joogid. Maitselt meenutab see meie klassikalist limonaadi, aga tehtud guaraanaga, seega peaks see sisaldama kofeiini. Tänavatel müüakse populaarse joogina kookospähklit. Müüja lööb sinu silme ees kookosesse augu ja pistab sinna kõrre sisse. Väga mõnus jahe jook, sisaldab pealegi palju kasulikke mineraale.

Alkoholist juuakse peamiselt õlut ja cachaçat. Õlu on enamasti väga külm ja väga vesine, sama maitsetud nagu tavalised laagerõlled ikka. Õllepudel on 600ml ja sellele pannakse ümber mingi termose moodi kann, mis õlut jahedana peaks hoidma. Reeglina juuakse õlut väikestest klaasidest.

Cachaça (hääldatakse katšassa) on nagu rummgi tehtud suhkruroost. Vahe on selles, et cachaça valmistamisel kasutatakse suhkruroo mahla, rummi tegemisel suhkrusiirupit, kuigi ma päris kindel selles ei ole. Maitselt erineb cachaça rummist märgatavalt. Cachaça on Brasiilias meeletult odav. Liiter odavamat cachaçat maksab kaks eurot. Brasiilia rahvuskokteil on caipirinha, mille koostisosadeks on valge suhkur, laim, cachaça ja purustatud jää.

Selline väike ülevaade Brasiilia köögist. Kindlasti unustasin ma nii mõndagi mainida ja rõhutan veelkord, et ma kirjeldasin ainult Kirde-Brasiilia kööki. Lõuna pool näiteks on suuremad mõjutused Argentiinast ja põhjas juba Kolumbiast jne.

Brasiilia varjuküljed

Kuigi mulle üldiselt Brasiilias meeldib, lisan natuke tõrva meepotti ja räägin asjadest mis mulle siin ei meeldi. Eile nägin oma Brasiilia kodu ees järjekordset avariid. Kaks autot olid päris korralikult matsu pannud ja kohal oli ka kiirabi. Liiklusõnnetusi juhtub siin palju, aga siinset liikluskultuuri arvestades ei pane see sugugi imestama. Enamasti on siin liikluses eesõigus sellel, kellel on suurem auto või kes laseb lihtsalt rohkem signaali. Ükskord pidin bussiga sõites seisma bussijuhi kõrval ja mul õnnestus näha spidomeetrit - see näitas 90 ja keset linna. Selline asi on tavaline. Palju liiklusõnnetusi juhtub öösiti, kuna inimesed ei julge punase tule all peatuda - kardetakse röövleid. 

Täna Brasiilia - Kolumbia mängu vaadates rääkisin oma brasiilia sõbraga siinsest elust. Ka tema rääkis, et liiklus on siin kohutav. Tänavatel näeb suhteliselt palju ühe jala või käega inimesi ning enamasti ongi jäse just liiklusõnnetuses kaotatud. Brasiillane, kellega ma rääkisin, elas vahetusõpilasena aasta aega Saksamaal ning kuigi seal oli tema jaoks külm, eelistaks ta iga kell Saksamaad Brasiiliale. 

Juba sai mainitud tõika, et inimesed öösiti punase tule all ei peatu. Kuigi ise pole ma siin röövleid näinud (ega pole ka kuulnud, et ühtegi välismaalast minu siinoleku ajal röövitud oleks) viitavad kuritegevuse kõrgele tasemele mitmed asjaolud. Politseinikud on kõikjal. Politseisid on siin mitu ja välismaalasele on päris keeruline aru saada kes mida teeb. Isiklikult olen näinud sõjaväepolitseid, maanteepolitseid, bussijaama politseid (policia rodoviaria otsetõlge), föderaalpolitseid ja igasuguseid eriüksuseid. Enamasti kannavad kõik nad endaga kaasas suuri relvi. See, et võimuorganeid nii palju näha on tekitab küll mingil määral turvatunnet, aga paneb samas küsima, kas tõesti on neid vaja nii palju?

Natalis on vähe elumaju, mis poleks ümbritsetud okastraadi või elektrikarjusega. Minu eelmisel elukohal olid mõlemad. Kui eelmisel nädalal käisime Tabatingas brasiillaste suvekodus, siis oli see juba ammu tühjaks varastatud. Maja perenaine kirjutas lakooniliselt aknale sildi, et kõik on juba ära varastatud ja sisse murda pole mõtet. 

Ka siinsed hinnad ei ole märkimisväärselt Eesti hindadest odavamad. Enamik kaupu on poes sama hinnaga või natuke odavamad. Märkimisväärselt odavamad on ainult mõned puuviljad ja alkohol. Ja kuigi paljude brasiillaste arvates on siin liiga kuum, siis mulle siinne kliima sobib. Natuke juba kardan tagasi Eestisse minekut, seda siis just ilma tõttu. Aga nagu eelpool kirjeldasin, pidevalt siin elada siiski ei tahaks.

Punau jõgi ja rand

 

Viimane tööpäev

Ja ongi jalgpalli MM minu jaoks läbi. Muidugi, turniir veel kestab ja põnevam osa on veel ees, aga viimane mäng Natalis oli eile aset leidnud Itaalia - Uruguay vastasseis. Juba kolmandat mängu järjest ei määratud mulle mängupäevaks mingit rolli. Ei tea kas ma olen tõesti meediakeskuses (oma nahavärvi pärast) nii märkamatu või on vabatahtlike koordinaatorid rassistid, aga tööd ma mängupäeval ei teinud. Juba teada tuntud teed pidi läksin aegsasti meediatribüünile ja võtsin sisse mugava koha teises reas.

Mäng oli frustreeriv, mõlema meeskonna mängijad kukkusid ja näitlesid palju. Diego Godin lõi sel hooajal kolmanda suure värava (esimene tõi Hispaania meistritiitli, teine oli Meistrite liiga finaalis) ja tagas Uruguayle edasipääsu. Uruguay fänne ei olnud nii palju kui Mehhiko või USA omasid, aga selle eest olid nad värvikad. Itaallasi oli õige vähe. Ilmselt tegidki Itaalia fännid õige valiku kui jätsid mängule tulemata, sest nende meeskond mängis küll halvasti.

Mõnevõrra sümboolne on ka see, et minu MMi lõppu jääb varjutama skandaalne Luis Suarez. Kas ta hammustas Giorgio Chiellinit või mitte, esmapilgul tundus mulle et nad põrkasid kastis lihtsalt kokku. Järgmisel hetkel kordust vaadates tundus, et ikka hammustas. Suarez peaks minu arvates saama vähemalt nii pika karistuse, et ta sel MMil enam mängida ei saaks. Olgu öeldud, et Claudio Marchisio punane kaart oli kordust nähes igati õiglane.

Mängu järgselt rääkisid kõik mõistagi ainult Luis Suarezist. Itaalia fännid kadusid staadionilt kiirelt, Uruguay fännide pidu alles kogus tuure. Pärast mõningaid tänuavaldusi ja kinke FIFA inimestelt läks vabatahtlike keskuses lahti pidu. Tasuta õlut sai ja süldibänd mängis parimaid Brasiilia hitte. Õhtul nägin suhteliselt vähe uruguailasi, ent selle eest oli muid välismaalasi palju. Sattusin ka kohalikule Rüütli tänavale, mis oli paksult purjus inimestega kaetud.

Paljud vabatahtlikud, peamiselt brasiillased, läksid kohe pärast oma viimase tööpäeva lõppu koju. Välismaa vabatahtlikud hakkavad ka vaikselt lahkuma ja minugi aeg siin hakkab otsa saama. Eks natuke kurb ikka on, aga ehk õnnestub kuskil neid inimesi veel kohata. Järele jäänud päevadest kavatsen viimast võtta. Enne randa minekut pidin veel saatma mõned postkaardid ja lõpuks ometi õnnestus mul leida üles ka postkontor, mis ei olnudki mu kodust eriti kaugel. Postkontoris kordus juba tuntud Brasiilia leitmotiiv: ma ootasin üle poole tunni, et ühte postkaarti saada, kuigi peale minu ei olnud seal eriti palju inimesi. Poes ei meeldi mulle siin samuti käia, sest järjekorrad on lihtsalt nii aeglased.

Ka bussid otsustasid vist MMi lõpu puhul Natalis streikima hakata. Seetõttu võtsime teiste vabatahtlikega takso ja sõitsime linnast välja Cotovelo randa, kus me veel käinud polnud. Rannas pettuma ei pidanud, seal polnud peale meie mitte ühtegi hingelist ja vaated olid lummavad. Järgnevatel päevadel kavatsen käia veel kohtades, kuhu ma pole siiani jõudnud. Jalgpalli näen edaspidi ainult telekast. Palju pole enam jäänud, juba esmaspäeva varahommikul alustan pikka reisi tagasi.

Itaalia pressikonverents ja treening

Just lõppes Brasiilia-Kameruni mäng ja mina valmistun peole minekuks. Pidu ise juba käib, see algas tegelikult isegi enne mängu. Kõik poed olid juba tund aega enne mängu suletud ja tänavatel nägi ainult Brasiilia särkides inimesi. Mängu vaatasin seekord kodust, sest nõnda sai paralleelselt ka Mehhiko-Horvaatia mängu vaadata. Mu korterikaaslane on siin üks Mehhiko tüdruk, niiet meil oli põhjust selle mängu vaatamiseks ka. Kui Neymar Brasiilia juhtima viis, läks lahti tõeline tulevärk, sõna otseses mõttes. Meie kolmanda korruse rõdult oli päris hea ilutulestikku vaadata. Mõnes kohas ei lasta aastavahetusel ka sellisel hulgal saluuti taevasse. See kordus iga Brasiilia väravaga. Lõpuks lõi värava ka Mehhiko ja minu korterikaaslane Reyna läks hulluks. Mehhiko võitis lõpuks 3:1 ja Brasiilia 4:1. Kõik on rahul peale minu. Brasiilia vutikoondis pole mulle tegelikult kunagi meeldinud ja samas on Horvaatia koondis mulle alati sümpaatne olnud. Aga mis teha, tuleb oludega kohaneda ja nautida olukorda.

Enne mängu oli Natalis Düünide areenil Itaalia ja Uruguay pressikonverents ja avatud treening. Itaalia pressikonverentsile õnnestus mul ka sisse pääseda. Nägin lähedalt peatreener Cesare Prandellit ja legendaarset Andrea Pirlot. Kahjuks on aastatega mu itaalia keel niivõrd rooste läinud, et ma ei saanud midagi aru millest nad rääkisid. Pärast pressikonverentsi nägin ka Itaalia treeningut. Mõned kiired tähelepanekud: Itaalia kasutas treeningus kolme kaitsjat, mis tähendab ilmselt homses mängus formatsiooni 3-5-2 kasutamist. Selle põhjus võib olla Daniele De Rossi vigastus (kuuldavasti) ning seega on itaallastel platsil kaks ründajat (Balotelli ja Immobile). Balotellist veel niipalju, et tema maine treeningul mitte pingutada sai minu silmis küll kinnitust. Soojendusjooksul oli ta pikalt-pikalt viimane ja kõiki harjutusi tegi poolikult. Kui ta oma talendi ühendaks cristianoronaldoliku pühendusega, siis võiks ta saada Messi ja Ronaldo klassiga mängijaks.

Uruguay pressikonverentsi ja treeningut ma vaatama ei jäänud, sest siis poleks ma võibolla näinud Brasiilia-Kameruni mängu algust. Homseks mänguks ennustan ma siiski Uruguay võitu, sest kuigi Itaalia oli Inglismaa vastu väga hea, olid nad Kostariika vastu samavõrra halvad. Uruguay mängis Kostariika vastu halvasti, aga selles mängus ei mänginud Luis Suarez, kes ongi mängu võtmemängija ja minu arvates Itaalia kaitsjatele lihtsalt liiga raske pähkel pureda.

Viimastel päevadel on Natalis jälle üsna palju vihma sadanud ja nüüd andis brasiillaste ehituskvaliteet jälle tunda. Staadioni pressikeskuse lagi lasi nii palju vett läbi, et ei jätkunud enam anumaid, et kogu seda vett kokku koguda. Üleujutus pressikeskuses ületas ka Itaalia meedia uudiskünnise. Korraldusliku poole pealt negatiivset on veelgi. Mängupäevadel peavad vabatahtlikud tulema tavapärasest erinevast sissepääsust. Selle asukoht sõltub sõltuvalt jumal teab millest. Kui inimeste käest küsida, kus sissepääs on, siis kõik on abivalmid vastama, aga enamasti jagavad nad valeinfot. Lõpuks avastasingi, et hõlpsaim viis pääseda staadionile on läbi ühe aiaaugu. Seda auku kasutavad ka teised vabatahtlikud. Brasiillastel oleks eurooplastelt korraldusliku poole pealt veel palju õppida.

Vihmane Arena das Dunas

Parque das Dunas

Liivadüünid on siin Natali piirkonnas üks peamisi tõmbenumbreid. Düünid ümbritsevad linna ja kui poleks Parque das Dunast (Düünide parki) siis oleks kõik linnatänavad liiva täis ja pikapeale mattuks Natal lihtsalt liiva alla. Düünide pargi all asuvad ka Natali mageveevarud (vee eest siin keegi muide maksma ei pea) ja düünidel paiknev mets puhastab linnaõhku. See mets on ühtlasi üks väheseid atlandi metsasid maailmas, ülejäänud Brasiiliast on see metsatüüp juba praktiliselt kadunud.

Nõnda ei olnugi keeruline võtta vastu otsust täna ranna asemel parki minna. Kuigi Düünide park on pea kõikjal ümbritsetud aiaga, millel kohati ka okastraat peal, on siiski koht kus saab parki ka sisse minna. Kõigest ühe reaali eest saab pargis asuval rajal giidi saatel matkata. Lisaks giidile julgestas meie gruppi kuulivestiga sõjaväelane. Ei tea kas ta kartis jaaguare või relvastatud pätte, igatahes pani vaatepilt kergelt muigama.

Pargis pidavat leiduma hulgaliselt põnevat faunat ja isegi mürgiseid elukaid. Ämblikke paraku ei näinud, samuti mitte madusid, küll aga kahesentimeetriseid sipelgaid, kelle hammustus pidavat tekitama kuulihaavaga sarnanevat valu ja nii 48 tundi järjest. Kui oled sipelgamürgi vastu allergiline, võid pargist lausa jalad ees lahkuda. Igaks juhuks ei hakanud neid sipelgaid näppima. Samuti nägime mitmesuguseid sajajalgseid, aga sellega põhimõtteliselt putukate osa ka piirdus. Kahjuks. Muidu pidavat pargis veel leiduma mardikaid, kes kannavad mingit väga ebamugavat viirust, mis tekitab südamehaigust. Ühte liblikat nägin, aga see oli üsna igav. Varblasesuuruseid liblikaid seekord ei näinud.

Suurematest loomadest nägin väikest ahvi, kes piiksus nagu linnuke. Kuigi loomi väga ei näinud, oli pargi külastamine siiski päris äge. Loodus pargis ei olnud küll päris Amazonas, aga äge oli näha kuidas mitme meetri kõrgused kaktused kasvasid kõrvuti suurte laialehtiste puudega.

Homme on Itaalia ja Uruguay koondiste pressikonverentsid, kuhu mul äkki õnnestub end sisse pressida. Ülehomme on siis see kauaoodatud mäng. Tore, et Uruguay võitis mängu Inglismaa vastu ja et Itaalia kaotas Kostariikale. See tähendab seda, et nii Uruguay kui ka Itaalia jaoks on veel palju kaalul ja mõlemad meeskonnad üritavad kindlasti võita.

Mingit sorti mesilaste pesa

Jaapan-Kreeka ja teised seiklused

Juba teist mängu järjest polnud mulle mängupäevaks mingit rolli määratud. Sel korral võtsin eriti vabalt, sest USA-Ghana mängul õnnestus mul platsile saada ka ilma selle päeva platsikaartita. Tegelikult oli FIFAl tõepoolest vaja platsile saata rohkem vabatahtlikke, sest Jaapani meeskonnaga tuli kaasa täielik fotograafide ja ajakirjanike armee. Fotograafe oli platsi ääres rohkem kui üheski teises seni nähtud mängus. Ometi ei tahtnud ma sel korral platsile minna. Jaapani ega Kreeka koondistes pole nimekaid staare keda lähedalt vaadata ja samuti hakkas mängu eel kergelt sadama. Esimene lausvihmas nähtud mäng oli liigagi hästi meeles. Seega otsustasin hoopis meediatribüünile hiilida.

Meediatribüüni passi mul samuti polnud, seega tuli midagi välja mõelda. Minuga samas olukorras oli ameeriklane Tanner, kes tuli mõttele minna staadionilt välja ja siseneda mõnest pealtvaatajatele mõeldud sissepääsust. Plaan toimis edukalt. Põhimõtteliselt oleksime võinud istuda mõnele tühjale kohale ja sealt mängu vaadata, aga kuuldavasti kaotas nii mõnigi vabatahtlik just sellise asja eest oma akrediteeringu. Viimast mängu Itaalia-Uruguai tahaks ju ikka näha? Igatahes läksime meediatribüünile, tegime turvamehele nägu, nagu meil oleks hästi kiire ja midagi väga tähtsat käsil ja sisse me niimoodi saimegi. Mäng ise jääb paraku meelde ainult sellega, kui halb see oli. Nõme mõelda, et see väravateta viik just minu linna mängul pidi juhtuma. Seekord oli staadionil mõlema poole fänne üsna vähe ja kollastes särkides brasiillasi palju. Brasiillased olid vist siiski pigem Jaapani poolt, sest kohati tekitasid Jaapani fännid päris võimsa atmosfääri.

Järgmisel päeval oli staadion ajakirjanikest tühi ja seega otsustasime brasiilia sõbra Ellanoga randa minna. Mitte Ponta Negrale, kus on juba liigagi palju käidud. Plaanisime minna linnast välja Pirangi randa, mis pidavat ka väga kena olema. Peatuses bussi oodates tuli Ellanoga juttu rääkima keskealine härrasmees, kes nagu selgus, oli tema sõber Joao. Joao lubas meid hoopis Tabatinga randa viia, mis on Pirangist kaugemal, aga on tuntud kui koht kus võib delfiine näha. Pärast pikka autosõitu jõudsime Joao hiiglaslikku suvekodusse Tabatingas. Samal ajal kui Joao ja ta naine maja koristasid, noppisime meie Ellanoga kookospalmi küljest mõned kookosed, mille sisu me sõime ja jõime.

Enne mere randa minekut otsustasime käia kõrvalasuva väikse järve ääres, kus sai ka kerge suplus ja väiksed kokteilid tehtud. Tabatingas sõime väidetavalt maailma esimeses tapioki restoranis tapiokki. Tapiokki tehti seal kookosega ja küpsetati seda iidsel kiviahjul. Maitses tõesti hästi. Selleks ajaks hakkas juba hämarduma ning päris randa me ei jõudnudki. Joao tõi meid Pirangi linnakesse, kus me läksime Ellano sõprade juurde, kellel oli käimas väike grillipidu. Keegi seal ingliskeelt ei rääkinud, aga kuidagi saime kõik olulised jutud räägitud. Peolt lahkusime üsna varakult, et bussile jõuda. Keegi kusjuures ei teadnud millal buss läheb. Viimane buss pidi väljuma erinevatel andmetel kell 8, pool üheksa või kell 10. Igatahes kella 8ni oli veel aega ja otsustasime Pirangi bussipeatuse kõrval asuvas baaris paar õlut võtta. Baaris kohtusime kõige rumalamate ameeriklastega keda siiani näinud olen. Neli keskealist meest, kes jalgpallist suurt midagi ei teadnud ja tegid nalju mis oleksid kohasemad 16-aastastele. Nende seltskonnast lahkusime peagi. Bussipeatuses seisid meist mitte väga kaugel kolm meest, kes tundusid kahtlased. Seda arvas ka Ellano ning me otsustasime igaks juhuks järgmisesse peatusesse kõndida. Kusjuures me tegelikult ei teadnud isegi kus peatus asub, sest kolme erineva inimese käest küsides saime ka kolm erinevat vastust. Seega keegi ei teadnud millal buss väljub, kus buss peatub ja kas üldse peatub. Uurisime võimalusi taksoga minna, aga see oleks maksnud mitukümmend eurot. Lõpuks, täiesti juhuslikult peatas bussipeatuses kinni mees, kes lubas meid linna viia 5 reaali eest (vähem kui 2 eurot). Kodus avastasin eest veel ühe üllatuse - vahepeal oli linnas kõvasti sadanud ja terve linnaosa oli pime. Elu Brasiilias on ikka huvitav.

Tabatinga järv

Pipa

Jõudsin just jooksmast. Esimest korda sain siin trenni teha nii, et kops ei olnud koos ja seda sellepärast et taevaluugid olid ikka korralikult lahti. Muidugi, ma sain vähem kui minutiga läbimärjaks, aga siinne vihm on soe, kuigi mitte nii soe et palav oleks hakanud. Seega jah, esimene normaalne jooks Natalis.

Jooksmas käin ma tavaliselt Via Costeiral, mis on põhimõtteliselt midagi kiirtee taolist, aga sel on ka lai jalakäiate tee, mis on alatasa jooksjaid täis. Seal on väga mõnus joosta, sest ühel pool on maalilised liivadüünid ja teisel pool ookean. Samuti on tee ääres mitmed viietärnihotellid, kus peatuvad siin linnas mängivad meeskonnad. Täna jooksin näiteks Kreeka meeskonna hotellist mööda (Kreeka - Jaapan mäng algab Eesti aja järgi kell 1 öösel). Hotelli ümbritsevad sõdurid automaatidega ja vaevalt küll, et hotell õnnestuks sisse hiilida, et mängijatega selfiesid teha. Kreeklastest on suva nagunii.

Omaette huvitav oli ka see, kui meeskond oma hotellist staadionile sõitis. Kui Mehhiko koondis mängis Kameruniga, nägin Mehhiko koondise bussi mööda sõitmas. Buss oli turvatud paremini kui nii mõnegi riigi president. Liiklus oli hotellist kuni staadionini kinni pandud, politseinikud ja sõjaväelased igal teeristil. Buss ise sõitis massiivse konvoi keskel, enne ja pärast bussi oli sõjaväe- ja politseimasinaid ja palju politsei mootorrattaid. Õhust julgestas helikopter.

Eile õnnestus mul esimest korda käia Natalist väljaspool. Tellisime majakaaslastega päevase tripi Pipa randa. Maksis see veidi rohkem kui 10 eurot. Sinna viis meid mikrobuss, kus kaasreisijateks peale meie seltskonna gringode olid noored, silma järgi mitte rohkem kui 18 aastased emad väikelastega. Brasiilias on üsna tavaline abielluda noorelt ja ka lapsi saada noorelt. Ekskursioon läks igati asja ette, käisime Brasiilia raketimuuseumis, kus sai näha rakette, mida siit kunagi orbiidile läkitati ja muud kosmosetehnikat. Nägin ära ka maailma suurima võraga puu, mis nägi rohkem metsa moodi välja, aga siiski oli tõesti tegemist ainult ühe puuga. Lõpuks Pipa randa jõudes sai lõpuks lebosse lasta, päikest võtta ja mõnusas surfibaaris jalgpalli vaadata.

Tagasitulles märkasin ma tee ääres paljusid jalgpalliväljakuid, mis ei üllatanud. Üllatas aga see, et ma nägin ainult ühte kirikut. Olen ka varem sellele mõelnud, et miks siin nii vähe kirikuid on. Brasiilia on väga katoliiklik maa, selles pole kahtlust. Tänavatel on palju autosid, millele on peale kirjutatud "JESUS" või midagi muud taolist. Kirikuid ma eriti aga näinud ei ole. Võibolla on need kuskil favelades või on need arhitektuuriliselt nii tagasihoidlikud, et ei oska neid lihtsalt märgata.

Täna õhtul on Düünide areenil kavas Kreeka - Jaapani jalgpallilahing. Algselt polnud mind tänasel päeval isegi graafikus, aga eks ma lähen staadionile ja vaatan mida ma teha saan. Kui seekord ei pääse väljakule, siis äkki midagi muud ikka teha saan. Ma ei tulnud ju siia selleks, et jalgpalli telekast vaadata.

Lapsed Pipa rannas jalgpalli mängimas